Paljud inimesed usuvad, et niiskuskahjustused ja hallitus on üksnes vanade ehitiste probleem. Tegelikkuses võivad tõsised kahjustused tekkida ka täiesti uues hoones juba esimestel kasutusaastatel. Eesti õhupidavuse standardi EVS 946 kohaselt ei peitu põhjus tavaliselt ühes suures ehitusveas, vaid mitme väiksema detaili ja ehitusfüüsikalise parameetri koosmõjus.

Kaasaegsed hooned on ehitusfüüsikaliselt keerulisemad

Tänapäeva energiatõhusaid ehitisi iseloomustavad oluliselt paksemad soojustuskihid, geomeetriliselt keerukamad sõlmlahendused ja rohkemaarvulised tehnosüsteemide läbiviigud. Kuna madal- ja liginullenergiahoonete välispiiretele kohalduvad ranged õhupidavuse nõuded, tähendab see, et ka esmapilgul väikesed defektid võivad põhjustada tunduvalt suuremaid probleeme kui kunagistes “hingavates” majades.

Õhulekked kannavad konstruktsioonidesse niiskust

Kui hoone piirdetarindid ei ole piisavalt õhupidavad, tekib planeerimatu ja kontrollimatu õhuvool läbi piirete pragude ning ebatiheduste. See toob endaga kaasa tõsise ehitusfüüsikalise ohu:

• õhuvooluga edasikantav niiskus (veeauru konvektsioon) viib piirdetarinditesse kordades rohkem niiskust kui veeauru difusioon.;
• külmal perioodil läbi välispiirde ebatiheduste liikuv soe ja niiske siseõhk jahtub konstruktsioonis kriitilise temperatuurini (kastepunktini), põhjustades veeauru kondenseerumise tarindi sees;
• tarindisse kogunenud niiskus tekitab soodsa keskkonna varjatud hallituse arenguks, mille tagajärjel levivad siseõhku tervisele ohtlikud hallituseosed ja toksilised ühendid;
• pikaajaline niiskuskoormus vähendab soojustusmaterjalide tõhusust, põhjustab puitkonstruktsioonide kahjustumist ning tekitab siseruumidesse spetsiifilist kopitanud lõhna.

Oluline: Kuigi välispiire võib olla projekteeritud täiesti turvaliseks veeauru difusiooni suhtes (aurutõkkekiht toimib), võib just õhuvooluga kaasaliikuv niiskus ehk konvektsioon põhjustada tarindi sees lubamatult kõrge niiskustaseme ja hallituse tekke.

Kõige kriitilisemad kohad hoone piirdetarindites

Õhulekked ja sellest tingitud niiskusmured ei jaotu hoone välispiirdes ühtlaselt, vaid koonduvad kindlatesse riskitsoonidesse. Standardi kohaselt on ehitusvigade risk kõige suurem järgmistes sõlmedes:

• välisseina nurgasõlmed ning välisseina ja katuslae või katusekonstruktsiooni liitumiskohad;
• avatäidete (akna- ja ukselengide) ning piirdetarindite vahelised liitekohad ja paigaldusvuugid;
• tehnosüsteemide, torustike ja elektrikaablite läbiviigud õhutõkkekihist;
• vahelagede ja välisseinte sõlmed, kus kande- ja toetuselemendid katkestavad õhutõkkekihi;
• pööninguluugid, katuseaknad ja tehnosüsteemide šahtid piirdetarindites.

Miks probleemid ilmnevad nii kiiresti?

Uue hoone puhul on üheks kriitiliseks faktoriks ehitusaegne jääkniiskus. Ehituse käigus (betoonitööd, krohvimine, maalritööd) satub tarinditesse ja siseõhku sadu liitreid vett, mille välja kuivamine võtab aega.

Kui sellele ehitusniiskusele lisanduvad varjatud õhulekked, ebapiisavalt tihendatud läbiviigud või puudulikult seadistatud ventilatsioon, hakkab niiskus talvisel kütteperioodil kogunema ülikriitilisel kiirusel. Tihtipeale piisab vaid ühestainsast kütteperioodist, et konstruktsiooni sisemuses areneks välja ulatuslik hallituskahjustus, mis hakkab siseõhu kvaliteeti rikkuma.

Kas ventilatsioon lahendab kõik niiskusprobleemid?

Ventilatsioon on hoone tervisliku sisekliima alustala, kuid see ei suuda kompenseerida piirdetarindite puudulikku õhupidavust. Läbi välispiirete ebatiheduste toimuv õhu liikumine (infiltratsioon) ei ole ventilatsiooniseadmetega juhitav, kontrollitav ega parandatav.

Kvaliteetne ja hallitusevaba tulemus saavutatakse vaid siis, kui mehaaniline ventilatsioon toimib koos katkematu õhutõkkekihi, ehitusfüüsikaliselt õigete sõlmelahenduste ja kontrollitud niiskustehnilise tasakaaluga.

Kuidas riske ehituse käigus vähendada?

Niiskus- ja hallituskahjustuste vältimiseks uues ehitises tuleb järgida süsteemset kvaliteedikontrolli ahelat:

• Täpne projekteerimine: Õhutõkkekiht ja selle katkematus tuleb “pideva joone meetodil” paika panna juba projekti algfaasis.
• Õiged materjalid: Kasutada tuleb spetsiaalseid, sertifitseeritud ja tõendatud vananemiskindlusega õhutõkkematerjale, -teipe ja -mastikseid.
• Ehitusaegne vahekontroll: Konstruktsiooni kriitilisi liitekohti ja läbiviike tuleb järelevalve poolt kontrollida siis, kui neile on veel füüsiline ligipääs.
• Õhulekketest (blower door, rõhutest): Kontrollmõõtmine ventilaatoriga survestamise meetodil tuleb teha võimalikult varakult – kohe, kui õhutõkkekiht on valmis, kuid siseviimistlusmaterjalidega veel katmata.

Oluline: Just ehitusaegne rõhutest koos õhulekkekohtade otsinguga (kasutades termokaamerat või märkesuitsu) võimaldab kõik ohtlikud defektid üles leida ja parandada enne, kui need viimistluse taha varjatakse ja hiljem hallitust tekitama hakkavad.

Kokkuvõte

Uus ehitis ei taga automaatselt probleemivaba ja tervislikku elukeskkonda. Kaasaegne energiatõhus ehitus viib tarindite vea- ja niiskustundlikkuse uuele tasemele. Varjatud õhulekked ja nendega kaasnev veeauru konvektsioon võivad põhjustada pöördumatuid konstruktsioonikahjustusi ning hallitust juba hoone esimestel kasutusperioodidel. Parim viis selle riski maandamiseks on ehituse nõuetekohane dokumenteerimine, omanikujärelevalve kaasamine ja õigeaegselt teostatud hoone õhulekketest.