Õhulekked võivad mõjutada hoone energiakulu ja piirdetarindite püsivust märnatavalt rohkem, kui ehituse käigus arvatakse. Sageli keskendutakse vääralt ainult soojustuskihi paksusele, kuid tegelikult mängib hoone toimivuses ja reaalses soojapidavuses kriitilist rolli just välispiirete katkematu õhupidavus.

Mis toimub õhulekke korral ehitusfüüsikaliselt?

Kui hoone piirdetarindites esineb ebatihedusi, hakkab soe siseõhk rõhkude erinevuse tõttu kontrollimatult konstruktsioonidest välja liikuma. Selle asemele tungib infiltratsiooni teel külm ja filtreerimata välisõhk, mis põhjustab hoonele mitmeid negatiivseid tagajärgi:

• hoone küttekoormuse ja energiatarbe märkimisväärne kasv

• siseõhu ebaühtlane temperatuurijaotus ja külmad piirdepinnad

• ebamugav ja tervisele kahjulik tuuletõmbus

• ventilatsioonisüsteemi õhuvoolude tasakaalustatus ja toimivuse häired

Miks väikesed lokaalsed lekked on ohtlikud?

Üksik väike ava õhu- või aurutõkkekihis ei pruugi esmapilgul tunduda kriitiline. Ehitusfüüsikaline probleem võimendub aga siis, kui selliseid mikrolekkeid on palju, need paiknevad keerulistes konstruktsioonisõlmedes või kui sise- ja välisõhu rõhkude vahe (nt tuulekoormuse või korstnaefekti tõttu) õhu liikumiskiirust tarindis suurendab. Läbi väikeste pragude liikuv õhk viib endaga kaasa niiskust (veeauru konvektsioon), mis jahedamates kihtides kondenseerub ja tekitab varjatud hallituse riski.

Õhupidavus ja hoone energiatõhusus

Hea ja nõuetekohase õhupidavusega hoones toimib mehaaniline ventilatsioonisüsteem maksimaalse efektiivsusega, tagades kontrollitud õhuvahetuse ja soojustagastuse. Tihedas hoones on ruumide temperatuur stabiilne, infiltratsioonist tulenevad soojakaod minimaalsed ning küttesüsteem saab töötada ühtlasel ja optimeeritud režiimil. See on otsene alus hoone madalatele ülalpidamiskuludele.

Kas ainult kõrgest õhupidavuse näitajast piisab?

Ei, õhupidavus ei toimi isolatsioonis. Hoone pikaajaline ja ohutu toimivus saavutatakse vaid siis, kui projekteerimisel ja ehitusel tagatakse nelja põhikomponendi süsteemne koostöö:

• õige paksuse ja paigaldusega soojustusisolatsioon

• katkematu ning vananemiskindlalt tihendatud õhutõkkekiht

• nõuetekohaselt projekteeritud ja seadistatud ventilatsioonisüsteem

• ehitusfüüsikaliselt õiged ja külmasillavabad sõlmelahendused

Kui kasvõi üks osa sellest süsteemist on defektne või puudulikult teostatud, kannatab kogu hoone ehitustehniline püsivus ning sisekliima tervislikkus.

Kuidas tuvastada varjatud õhulekkeid?

Kõige täpsem ja objektiivsem meetod hoone õhupidavuse ja lekkekohtade määramiseks on õhulekketest (ventilaatoriga survestamise meetod ehk blower door test).

Igapäevaselt võivad piirdetarindite puudulikule õhupidavusele viidata ka järgmised tunnused:

• tuntav ja ebamugav tuuletõmbus pistikupesade, liistude või aknaavade läheduses

• põrandapindade ja seinaosade märgatav jahtumine külmal perioodil

• ruumide ebaühtlane soojenemine ja põhjendamatult suured küttearved

• niiskuse kondenseerumine aknaklaaside siseservadel või paledel

Miks muutuvad õhulekked eriti kriitiliseks külmal perioodil?

Külmal perioodil suureneb sise- ja välisõhu temperatuuride ning rõhkude erinevus, mis käivitab hoones nn korstnaefekti. Kuna soe õhk tõuseb ülespoole ja püüab hoone ülaosa ebatiheduste kaudu väljuda, suureneb õhu liikumiskiirus tarindites drastiliselt. See viib konstruktsioonide kiirema ja sügavama jahtumiseni ning tõstab kastepunkti tekke tõttu niiskuskahjustuste ja hallituse arengu riski ülikriitilisele tasemele.

Kokkuvõte

Õhulekked mõjutavad otseselt ja pöördumatult hoone energiatõhusust, konstruktsioonide pikaajalist kestvust ning elanike tervist. standardi EVS 946 kohaselt on katkematu õhutõkke tagamine ehitusprotsessi kohustuslik osa. Kõige mõistlikum ja kuluefektiivsem on teostada hoone survestustest ehituse vaheetapis ehk vahetult enne siseviimistluskihtide paigaldamist. Sellisel juhul on tuvastatud defektide parandamine kiire, odav ning lõpptulemus ehitusfüüsikaliselt kontrollitav ja turvaline.